Varajane lapsepõlv
Loodusepisiku sain ma juba varases nooruses, sõna otseses mõttes.
Ise ei mäleta ma midagi, aga kuna mu vanemad tegid tol suvel palju pilte, siis tean ma täpselt, mis juhtus. Väidetavalt oli see mesilane ja ma astusin talle peale. Kahjuks sai mesilane selles õnnetuses haavata, aga enne parematele lillepõldudele lendamist nakatas ta mind loodusepisikuga. Mu vanemad ei teadnud, mida minuga pärast seda pihta hakata, sest ma keeldusin ükskõik millistele elusorganismidele haiget tegemast. Ja see tähendas seda, et ma keeldusin söömast ka maasikaid, mida oli tol aastal metsikutes kogustes. Kui Sa ei usu mind, siis ma võin ette näidata fotosid, kus mu vanemad jooksevad mulle järele, pihud maasikaid täis, lootes, et ma söön vähemalt ühegi neist. Karm, ma tean! Pärast seda olen ma hakanud siiski juur- ja puuvilju sööma, vähemalt ma tean nüüd, et nende söömine ei põhjusta kellelegi valu.



Kasvamine
Ma hakkasin maailma nägema uue silmaga, ja ei, seekord ei mõtle ma seda sõna otseses mõttes. Lugesin raamatuid Gerald Durrellist ja James Herriotist ja piinasin oma ema pidevalt igasuguste kummaliste küsimustega nagu "Miks me ei või hobust võtta?" ja "Miks linnud lendavad?". Emal oli kõigele alati vastus olemas, nii et ilmselt võib ka teda minu loodusehulluses süüdistada. Teine asi, mida mu vanemad valesti tegid, oli see, et nad kinkisid mulle kaamera, kui ma 12 olin. Pärast seda polnud enam mingit tagasiteed - fotograafia sai mu kinnisideeks! Mu vaene koer pidi ilmselt kõige rohkem sellepärast kannatama, sest tema oli minu põhiline objekt ja pärast kümmet aastat sai tal viimaks siiber. Iga kord, kui ta mind kaameraga tulemas nägi, keeras ta kohe pea ära või otsis kiirelt mõne vaikse peidupaiga. Ja kõik see raha, mis läks filmide ja piltide ilmutamisse, ajas mu vanemad peaaegu pankrotti (jah, vanasti oli selline asi nagu film).



Õppimine
Kui ma 19 sain, siis otsustasid arstid lõpuks, et oleks parem, kui ma astuksin Eesti Kunstiakadeemiasse, kus ma oleksin pidevalt oma ala professionaalide hoolitsuse ja järelvalve all. Ma ei vaielnud vastu. Õppisin 1,5 aastat kujunduskunsti ja lasksin siis ennast fotograafiasse üle viia. Ümbritsetuna sama imelikest inimestest nagu minagi, tundsin ennast nagu kodus.

Ikka veel see kasvamine
Fotograafiapisik kasvab päev-päevalt ikka suuremaks ja lõppu ei näi tulevat. Tänapäeval võib mind kohata varajastel hommiku- või hilistel õhtutundidel. Noh kui ma mõtlen, et võib kohata, siis peab mind oskama ka näha, sest ma olen tavaliselt üleni varjeriietes. Oled Sa näinud filmi "Predator"? Vot just nii vähe olengi ma nähtav looduses pildistamas olles (mõtlen varjevärvust mitte tulnukat ennast, ära saa valesti aru). Mind võib kohata ka arvutiekraani ees kodulehti kujundamas või leidmas uusi sõpru, kes on ka fotopisikuga nakatunud. Me plaanime maailma vallutada!